Johannes Lipstok sündis 13. septembril 1883. aastal Harjumaal Kiiu vallas Valkla külas oma vanemate ainsa lapsena.
Tema isa ja ema olid kohaliku mõisa teotöölised. Liiga lühike oli Johannese lapsepõlveõnn, sest raske töö mõisas murdis enneaegselt ta vanemate tervise. Nad surid 30-aastastena. Johannes oli kaheaastane, kui suri isa, ja nelja-aastane, kui surm viis ära ta ema. Oma vanematest ei jäänud tal ühtki mälestust. Tema kasvatajaks sai tädi oma abikaasaga. Nõnda algas Johannese elutee.
Tema kasuvanemad ostsid Valkla mõisast Kukemäe talu, mille tasumisel tuli neil endil tööga kõvasti pingutada, ja Johannese lapseõlad pidid ka kandma seda rasket koormat. Juba 12-aastaselt saadeti ta põllule kündma. Suvel algas tööpäev väga vara, umbes kella 3-4 paiku. Esimesed tunnid töötas ta kodus, siis mõisapõllul ja õhtul taas kodus kuni kella 22-ni. Alles 20-aastasena sai ta esimese rahana 20 kopikat, ja need ta ohverdas Jumala Riigile. See oli noormehe püha armastuse avaldus Jumala ja Tema Riigi vajaduste vastu, oli ainulaadne ohver.
Oma esimese hariduse omandamist alustas Johannes Lipstok kümneaastasena Valkla koolis kolme klassi ulatuses. Kuigi temal oli huvi ja tahtmist edasi õppimiseks, ei võimaldanud seda aga kasuvanemate majanduslik olukord. Kogu kooliaja oli ta esimene õpilane klassis. Kooli kord ja kasvatus oli karm: õpilasi pandi nurka ühe jala peal seisma või põlvili herneste ja soola peale, vahel löödi isegi kepiga. Kord käis Johannes ilma loata väljas ja selle eest pandi ta põlvili hernestele.
Üheks usuliseks mõjutuseks varasemast east oli külaskäik luteri kiriku õpetaja Kentmanni juurde. Õpetaja viis Johannese oma kõnetuppa, andis talle õunu ja ütles: "See on vaenelaps - Jumal, aita, et ta kasvaks Jumala inimeseks!"
See kohtumine õpetajaga jättis nooruki hinge sügava jälje. Hiljem teostus õpetaja soov ja Johannesest saigi tõeline Jumala inimene. Vahepeal läks elu siiski edasi kõige maailma teed. Leeriajal õppis ta teiste noormeestega isegi kaarte mängima. Kuid poolel leeriajal elas ta läbi usulise ärkamise ühes talus peetud vaimulikul koosolekul, kus käis koos oma kasuvanematega. Ta tundis selgelt ja valusalt, et ta selliselt läheb hukka, ja kui teised magasid, siis palus tema südamest Jumalat, et Jumal ei laseks tal pöördumatult surra.
Usklikuks sai Johannes Lipstok 15. aprillil 1901. aastal, ülestõusmise teisel pühal. Nende pühade ajal algas eriline jumalik mõju tööd tema hinges. Suurel Neljapäeval ja Reedel palvetas ta palju. Ööl vastu teist püha kestis pinev võitlus hinges kuni hommikuni. Siis tuli südamesse selge ja õnnestav pattude andestuse rahu ja Jumala lapse tunnistus. Mõni tund hiljem elas ta üle Püha Vaimu ristimise, rääkis keelt, mida temale Vaim andis rääkida ja sai sellega koos jutlustamise kutse, kutse Jumala Riigi pühale tööle. Sama aasta 5. juunil ristiti ta koos kaheksa teise noorega vend Andres Tetermanni poolt Jägala jões ja ta liitus Rummu Baptisti kogudusega.
Kahekümne ühe aastaseks saamise järel võeti ta 12.novembril 1904 sõjaväeteenistusse ja määrati 18. kahurväe brigaadi, mis asus Poolas, Lublini linnas, kus teenis 1907. aastani. Ühe sõjaväemanöövri ajal kukkus ta kahuri lafetilt maha ja kuus hobust sõitis temast üle. Jumala armu läbi pääses ta surmasaamise ohust ainult jalaluu murdega. Sõjaväeteenistusest vabanenud, töötas ta lühikest aega sepana Tallinnas.
Usulise huvi pideva kasvamise tõttu võeti vend Johannes Lipstok 1908. aastal vastu Baptisti Usuteaduse Seminari. Hiljem õppis ta kaks aastat Poolas, Lodzi linnas, ja ühe aasta Lätis, Riias.
Pärast Usuteaduse Seminari lõpetamist valiti Johannes Lipstok 8. juulil 1911 Rummu-Valkla Baptisti koguduse jutlustajaks. Samal päeval õnnistati vend Lipstok Jumala Riigi tööle käte pealepanemisega vendade A.Tetermanni ja T.Saarmanni poolt. Selles koguduses töötas ta edukalt kuni 1923. aastani. See koht jäi talle armsaks kuni surmani.
1912. aastal vend Lipstok abiellus õe Juuli Tammega, kellega elas õnnelikult ja töötas koos Jumala Riigis üle neljakümne aasta. Lapsi neil ei olnud, kuid nad võtsid kasutütre. Jäänud leseks, abiellus ta teistkordselt 1955. aastal õe Matilde Ankuriga. Sellest abielust sündis poeg Andres, kes kannab edasi venna Lipstoki nime.
16. detsembril 1923. aastal valis Eesti esimene baptisti kogudus - Haapsalu kogudus - Johannes Lipstoki oma jutlustajaks, presbüteriks. Pärast sisemist võitlust ja Jumalalt selguse otsimist otsustas ta järgneda sellele kutsele. Ta töötas seal õnnistusrikkalt, kuni Issanda ta koju kutsus.
Vend Andres Tetermanni lahkumisel Ameerikasse valiti vend J.Lipstok 1921. aastal Eesti Baptisti Liidu esimeheks. Sellel vastutusrikkal kohal töötas ta kuni 1934. aastani, millal ta valiti esimeseks aseesimeheks, ja neid ülesandeid täitis ta kuni 1945. aastani. Samal aastal valiti ta uuesti Eesti Baptisti Liidu esimeheks ja ühtlasi ka Eesti NSV Evangeeliumi kristlaste Baptistide vanempresbüteriks. Samast ajast oli ta ka Üleliidulise EKB Nõukogu liige.
Olles siis juba kõrges vanaduses, külastas vend Lipstok väsimatus armastuses kõiki Eesti NSV Evangeeliumi Kristlaste Baptistide kogudusi ja võitis kõikjal ja kõikide armastuse ja lugupidamise. Kunagisest isata-emata, vennata-õeta vaeslapsest mõisapõllul sai nimekas töömees Jumala riigi põllul, kes parimas nooruses pani käe adra külge ega vaadanud enam kunagi tagasi. Palju sündmusi veeres üle tema töörohke elu, kuid tema vagu oli alati sirge.
Kasvanud ise vaeslapsena, oli tema süda avatud vanemateta laste kurvale saatusele. Tema õhutusel asutas Eesti Baptisti Liit oma lastekodu, mis töötas kuni 1944. aastani.
Olles ise saanud usuteadusliku hariduse, oli tema pidevaks hooleks uute jutlustajate - presbüterite ettevalmistamine. Tema juhatusel alustas Eesti Baptisti Liit 1922. aastal oma vaimulikku seminari, kus õppisid ja kasvasid paljud nimekad Jumala Riigi töölised. Samuti alustasid tema algatusel 1956. aastal tööd Eesti EKB usuteaduslikud kursused, mille töö oli kõigiti edukas ja osavõtt nendest rohke.
Tema sulest on ilmunud sisukas raamat "Kristus Uue Testamendi valgel".
Vend J.Lipstok on esindanud eesti vendlust rahvusvahelistel konverentsidel Blankenburgis, Altonas, Stockholmis ja Torontos.
Viimaks hakkas vend Johannes Lipstoki pikk tööpäev õhtule jõudma. Pärast pikka ja rasket haigust lahkus ta surma läbi siit maailmast ja Issanda põllult 17. jaanuaril 1961. aastal, olles usus kindel ja lootuses rõõmus. Tema viimane viibimine Haapsalu koguduse keskel oli 18. detsembril 1960. aastal, oma Haapsalus olemise ja koguduse teenimise 37-ndal aastapäeval.
Üle maa kogunenud vendadest - presbüteritest kantuna ja paljudest kaasvõitlejatest saadetuna viidi venna Johannes Lipstoki põrm Haapsalu kalmistule, kuhu ta maeti venna Karevi poolt 22. jaanuaril 1961. aastal. Seal puhkab ta väsinud ihu viimast rahuund, kuni suure ja aulise ülestõusmise hommikuni.
Jumalaga jäeti ühe tuntud ja viljaka töötajaga Issanda põllul.
Eluloolised andmed on üles märkinud Elmar PalumäeLehekülje algusesse
